Naiste lemmik

Marilyn Kerro soovitas Kirsti Valdstein-Timmeril soovijatele kaarte panema hakata

Naisteleht 05.07.2017, 07:13

Teletoimetaja Kirsti Valdstein-Timmeri kaardipaneku harrastusest teadsid aastaid vaid tema lähedased. Ühtäkki otsustas naine hakata aitama kõiki, kes abi vajavad, sest isehakanud ennustajad ajasid tal närvi mustaks.

Kaartide lugemine on olnud Kirsti (45) jaoks alati endastmõistetav. Varem ei pidanud ta lihtsalt vajalikuks sellest oskusest kogu maailmale kuulutada. Kinnituse oma võimetele sai naine juba 14aastaselt. «Hotellis, kus mu ema toona töötas, astus mulle ligi üks naine ja kutsus kõrvale. Ladus siis ühel hetkel kaardid ette ja ütles: «Räägi, tüdruk, mida sa näed.» Mina ei mõistnud, millest jutt käib,» meenutab Kirsti esimest kokkupuudet ennustamisega. «Võtsin südame rindu ja hakkasin lugema, mida kaardid mulle ütlevad. Selle peale vastas naine uhkelt, et ta teadis!»

Ajas juttu surnutega

Kirsti tunnistab, et «tajus asju» juba lapsena, aga oli veendunud, et ka kõik teised näevad ja kuulevad samamoodi. Ta ei pidanud sugugi imelikuks, et saab surnutega rääkida või tajub reaalse kõrval ka teistsugust maailma. «Vanaema võttis mind igal laupäeval surnuaiale kaasa. See polnud kunagi ebameeldiv koht. Tunnetasin kõike, mis seal oli. Tema tegi haudu korda ja mina, viieaastase tüdrukuna, pidin talle jutustama, kuidas surnud seal elasid ja mida kõnelesid.»

Surnuaed on teletoimetaja jaoks energia kogumise koht tänini. Kui jõud otsas, läheb ta sinna rahu leidma ja head enesetunnet taastama. «Tajun surnuid siiani, nende kohalolemist ja sõnumeid. See ei hirmuta mind, pigem annab jõudu, et kõik siinne pole sugugi lõplik.»

Mingis vanuses hakkas Kirsti enda eripära häbenema, ta ju ei tahtnud «õigetes» ringkondades napakas näida. «Praegu on see kõik normaalne, aga varem neist asjust nii loomulikult ei räägitud, kuigi teati, kus kaardimoorid elavad. Nende juures käidi väga palju, järjekorrad olid pikad.»

Naine ütleb, et inimesed on alati otsinud hingerahu nimel sõnumeid teisest reaalsusest. See on loomulik, seda pole mõtet häbeneda. «Kuigi, jah, mingil hetkel näis ka mulle, et kõik, mis on käegakatsutav ja silmaga nähtav, paistab palju tähtsam. Kui räägid asjadest, mis pole just kõigile mõistetavad, oled natuke veidrik.»

Nüüd tunnistab Kirsti, et kuigi ta varjas oma võimeid, siis koolis tal eksamitega probleeme ei olnud. «Teadsin alati, mis pileti saan ja kuidas mul läheb. Kaardid rääkisid seda ega pannud kordagi mööda.»

Sõprade tõukel kaardimooriks

Umbes kaks ja pool aastat tagasi hakkas Kirsti sõbranna Marilyn Kerro talle rääkima, et näeb, justkui oleks naisel sama saatus mis temalgi. «Mina vastu, et mis sa ajad, ma teen telesaateid. Marilyn aga teatas, et pean hakkama soovijatele kaarte panema. Televisioonis ma jätkan, aga kaardid saavad olema minu teine tee, mille abil ma inimesi aitan.»

Teletoimetaja teised sõbrannad olid talle sama soovitanud, aga siis ei tundnud tegus naine selleks vajadust, naeris vaid sõbrannade jutu peale. Kord nägi Kirsti Facebookis reklaami, kuidas ekraanil kaartide peale klikkides saab neilt vastuseid. Seepeale vihastas ta tõsiselt ja otsustas, et hakkab ise soovijatele kaarte lugema. «Mind ajab täiesti kurjaks mõte, et keegi ostab kaardid ja raamatu ning õpib selle järgi ennustama. Sa võid kaartide tähendused pähe õppida, aga iga kaart teise kõrval tähendab absoluutselt erinevat asja. Kaartide lugemist ei saa õppida, see peab olema sulle verega kaasa antud. See pole raamatutarkus!»

Kirsti on tuntud kui emotsionaalne naine, ka kaardipanekust räägib ta tõelise kirega. «Mul läheb närv mustaks, kui kuulen, et keegi paneb televiisori vahendusel kaarte, see pole võimalik! Kellelegi ei saa kaarte lugeda, kui see inimene pole juures, samas ruumis. See on võimalik vaid siis, kui inimest ja tema energiaid väga hästi tunned, näiteks parimatele sõbrannadele. Interneti kaudu jauramine, et maksa aga kolmkümmend eurot, klikka kaardile ja saa oma tulevikust aimu, on uskumatu petmine ja ajab mind kurjaks.»

Sõbrannad tõukasid naist tagant, et pangu oma postitus Facebooki ja hakaku inimesi aitama. «Ma kartsin seda, aga programmeerisin end kuidagi ära ja minu juurde tulevad nüüd vaid need, kes peavad mu juurde tulema. Nad kõik on minult abi saanud. Lihtsalt uudishimust inimene minu kaartide juurde teed ei leia.»

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse