Naiste lemmik

Evelin Ilves: „On juhtunud täitsa enneolematu lugu.“

Kolumn 04.10.2017, 07:58

On juhtunud täitsa enneolematu lugu. Just siis, kui viimased hooajalised söögikohad oma uksed Hiiumaal kinni panid – viimastel nädalatel oli nii saare lõuna- kui ka põhjaosas kõigest paar klienti käinud –, avas uksed uhiuus «lokaal». Suur punane plagu «Jürka juures» seisab atsakalt keset Käina peatänavat ja kutsub aastaid virelenud nõukaaegsesse hotelli Liilia sisse astuma. Kes see hull nüüd vastu talve Hiiumaal toidukoha avab? See peab küll masohhist või puha puuduline olema. Nõnda on arvanud nii kohalikud kui ka suvehiidlased. Ent terrassil ta istub – parajalt paks mees oma õitsvais kuuekümnendais.

Tee armastusega ja nad tulevad sinu juurde!

Kohtasin Jürkat esimest korda mitu aastat tagasi. Mandri-Eesti südamest pärit mees kutsuti uude hotelli- ja restoranikompleksi, tol ajal saare uusimasse ja suurimasse, suitsutamis- ja grillmeistriks. Seiklejahingega Jürka võttis väljakutse vastu, pakkis oma kalli moori kaasa ja kolis suveks saarde. Hommikust õhtuni ja vahel ka õhtust hommikuni möllasid nad kahekesi suurte suitsuahjude ja grillide taga.

Jürka ise on väsimatu, just nagu perpetuum mobile – ta on võimeline kogu aeg tööl olema, kuude kaupa ilma ühegi puhkepäevata. Tema proua, väljaõppinud kokk, suudab aga igasugusele kraamile imelise koduse maitse külge manada. Võrratu tandem! Nii sattusin minagi esimest korda Kassaris asuvasse Lesta & Lambasse, jäin peremehega juttu ajama ning sinna kõrvale sooja suitsulesta mekutama. Too kuivamaa mees oskas nii erilise hiiumaise õhustiku luua, et jäingi sinna käima. Alati kui saarele sattusin, hakkasin Villavabriku kõrval ka suitsu-Jürkat külastama. Lesta & Lamba äri õitses ja kasvas, vanad puuküttega suitsuahjud vahetusid varsti moodsa tööstustehnika vastu ning ajapikku sai Jürkast valges särgis higistav kõrtsmik, kes uut Õllekoda käivitama edutati. Nii kadus kaladelt ta käte ja elava tule energia ning koos sellega ka eriline hiiumaine mekk.

Ei teagi, mitu aastat ta Hiiumaa ja muu maa vahel pendeldas, aga lahti ta sest inglite saarest enam ei saanud. Kui kuuskümmend aastat turjale tiksus, tundis Jürka, et peaks paikseks jääma. Kuhu lõplikult, pole veel selge siiani, aga esimese valikuna otsustas ta proovida Hiiumaad. Ta mõtles täpselt samamoodi nagu mina oma hulle projekte ajades: kui teed oma asja südame ja armastusega, tulevad õiged inimesed ja kõik hakkab elama. See oli ka minu kreedo, kui kunagi Mulgimaale külalistemaja ehitama hakkasin.

Mis su saladus on?

Sestap elan Jürkale südamest kaasa. Viimastel päevadel Hiiumaal käisime just tema uues lokaalis lõunatamas ja kokale jagub vaid kiidusõnu. Kunagise legendaarse Kikka baari püsikundena tahtis Jürka oma menüüsse kindlasti samasugust grillkana, millega sügaval nõukaajal too baar kliente hullutas. Koos külma ­tartar-kastmega maitses see siin saarel tõesti täpselt samamoodi, nagu lapsepõlvest mäletan. «Mida sa sellega teed, et see nii hõrk on?» ei suuda ma küsimata jätta, ent Jürka vaikib. «Saladus!» Nagu Prantsuse parimais restoranides – kokakunsti saladused on suurim valuuta!

Väikestest maakohtadest võiks Jürka juurde hakata inspiratsioonireise korraldama. Ning kodukokkadele olematu eelarvega söögitegemist õpetama. Uskumatu, aga mees on hakanud isegi juuretisega leiba küpsetama ja see puhas kuld on sööjatele tasuta. Aitäh elamuse eest, Jürka, ja pimedal ajal tõrvikuga tee näitamise eest: tõesti-tõesti, kõik on võimalik!