Naiste lemmik

Evelin Ilves visati koos koeraga hotellist välja

Kolumn 08.11.2017, 07:58

Kõne: «Tere! Helistan teile hotellist A. Kas teie majas on LOOOMAD lubatud?» Jah, sõna «loomad» kõlas mu kõrvus just nii rõhutatult ja venivalt, nagu kirjapildis näha. Kell oli pool üks öösel ja see sõna oli tol hilisõhtul juba mitu korda hotelli administraatori kõnes kandvat osa etendanud.

Nimelt polnud selles hotellis loomad lubatud. Sain sellest teada siis, kui pärast kõiki oma tegemisi öö hakul lõpuks hotelli siirdusin. Mõni tund tagasi olime kibekiirelt sisse tšekkinud ning juba hilinenult esimesele kohtumisele tõtanud. Minu viga, et polnud broneeringut tehes lemmiku kohta küsinud. Olen viimased aastad pidevalt ja kõikjal koos koeraga liikunud – restoranides, hotellides, kontsertidel, nõupidamistel, pangas ja ministeeriumis. Kusagil pole sellest probleemi tekkinud. Sestap unustasin uurida.

«Kas te teda kuhugi ära viia ei saa?» küsis noormees tõsisel ilmel. «Kuidas – keset ööd?» olin pisut segaduses. «Siis peate lahkuma,» kõlas karm otsus. Uups! Kus suunas me siis keset ööd läheme, kotid ja koer käe otsas ... Palusin hotellitöötajal, ehk ta teab majutusasutusi, kus on lemmikud lubatud, ja helistab ning uurib. Kuna sellele oli eelnenud dramaatiline loeng kõikidest loomadega seotud keeldudest ja käskudest, tundsin end juba potentsiaalse kurjamina. Reeglid on reeglid, aga millegi tõttu oli mul tunne, nagu oleksin ühte udupeenesse asutusse kogemata koos marutaudis elevandiga tulnud. Valmis, saba sorgus, vihmasesse öhe kaduma, kutsuti meid veel korraks tagasi: «Selle toa peate ka kinni maksma!» Selle eest, et meie kott seal paar tundi oli? «Ei, ikka selle eest, et me seda kellelegi teisele ei saanud müüa!» kõlas (võidukas?) hääl. Jah, muidugi, ka selleks oli neil täielik õigus olemas.

Kas ikka pidanuks?

Tol õhtul oli veel teinegi kuri karjas. Nimelt tuli samal reedel teade, et ­Eesti ­Rahva Muuseumi juht Tõnis Lukas ei jätka muuseumi eesotsas ning tema positsiooni võtab üle praegune riigikontrolör Alar Karis. Seda arutasid kõik, kellega tol õhtul kokku puutusime: muusikud, professorid, ettevõtjad, ehitajad ... Kodudes ja kohvikutes. Polegi ju tavaline, kui pikki aastaid loodud hiidobjekt lõpuks skeptikute valjust nurinast hoolimata kõigi ootused ületab ning siis, enne kui kõik turvaliselt käima joostud ... juhile sulg sappa pannakse. See oli ühtviisi arusaamatu nii Tõnis Lukase fännidele kui ka neile, kelle meelistegelaste hulka ta ei kuulu. Ikka ja taas kerkis küsimus vastaskandidaadi imelisest programmist ja visioonist, mida keegi näinud polnud, ent mis lugupeetud eksrektoril konkursi võita lubasid. Mõlemad tunnustatud ja väärikad mehed, aga jutud muuseumiga toimuvast kirglikud ja kurvad. Otsus tekitas pigem ebakindlust kui andis aimu uutest värsketest tuultest. Ent üks näib selge olevat: ministeeriumil oli õigus nii otsustada. Aga kas pidanuks? Kas see on hea otsus, mis nii palju küsimärke külvab ja Tartusse tigedat tormi toob?

Ka minul on kahju. Nii ERMi ümber toimuvast kui ka hotellis juhtunust. Isegi mu koer Schubertil näis kahju olevat, sest tol õhtul keeras ta nina seina poole ja enam ei suhelnud.

Vahel vist ongi nii, et ainus võimalus on säärane must reede lihtsalt üle elada. Ent mida õpetavad need olukorrad, kus hoolimata õigusest nõnda talitada jätavad tehtud otsused osaliste hinge haavad ja ... ikkagi ka tunde ebaõiglusest? Aasias usutakse, et õppetunnid, mis pisendavad sinu ego, on pikas perspektiivis su enda hingerahu huvides.

Äkki ongi nii?