Naisteleht | Varia

AJAKIRJANIK KATSETAS: nutipaast ehk TERVE KUU nutitelefonita

Helle Rudi 06.09.2018, 15:00

Lakkamatust nutitelefoni näppimisest on saanud tänapäeval suurim pahe. Tundub, et sellest vabanemiseks ei ole kellelgi aega. Enda (ja Naistelehe) huvides üritasin 30 päevaga mitmepealise nutilohe alistada ja kasutasin nutitelefoni asemel nuputelefoni.

Nutipaastu päevik

Proloog

Enne nutitelefonist loobumist tõmban alla rakenduse, mis mõõdab telefoniekraani aktiivset aega ja kui mitu korda päevas seda aktiveerin. Keskmine kipub 3–4 tunni juurde jääma ja nupule vajutan vähemalt 120 korda. Rekord on üle viie tunni aktiivset aega. Masendav. Kõige suuremad ajaröövlid on Instagram ja Youtube.

1. päev – Tüütu. Pidev ärevus. Passin tavalisest palju rohkem arvutis (Facebook, Instagram). Lakkamatu hirm, et keegi ei saa mind kätte. Huvitav, kas seda leevendaks n-ö ametlik teade, et mul on nuputelefon? Fakt on see, et noored tänapäeval üksteisele ei helista. Argimureks saab kella vaatamine. Muidu kasutan selleks nutitelefoni, aga kellaaeg nuputelefonil on tüütult väike. Ka nuputelefoni äratuskella plärin on minu jaoks kõrvulukustav ja selle taustal tundub isegi tavaline äratuskell inimväärsem. Tõsi on, et nutitelefonisõltuvus asendub kiiresti arvuti omaga – hommikul esimese asjana lahti ja viimase asjana kinni. Pidevalt jälitab mind tunne, et midagi on puudu. Olen sedavõrd harjunud selle paarikümnegrammise raskusega pihus. Esimese päevaga produktiivsus ei tõusnud, vaid langes. Voodisse saan ikka tund pärast südaööd.

2. päev – Halvav ärevus püsib. Teen tavaliselt asju lennult ja nüüd pean otsima internetti. Ka bussiaegu vaatan tavapäraselt käigu pealt. Nüüd peab kõige selle tarvis arvutisse minema ja see on puhas ajakulu. Instagrami arvutiversioon on ikka lurr. Võib öelda, et tavapärane laks/rahuldus teiste pilte vaadates jääb saamata. Aega mõtteid mõlgutada on palju. Suurest igavusest mind inspiratsioon siiski veel ei taba. Mainin esimest korda oma eksperimenti, mis tekitab kerget elevust ja naeru. Vabatahtlikult ei ole keegi nõus seda tegema. Müstika. Hirm, et keegi mind kätte ei saa, on alles.

3. päev – Bussiga sõites on nii igav, üritan raamatut lugeda. Vähemalt näen lahe välja, vist? Olen unustanud, kuidas linn kõlab. Kuidagi ebameeldiv on teiste jutte pealt kuulata. Inimesed ikka üldse ei vali, millest nad räägivad. Isegi hästi isiklikud teemad võetakse jutuks. Esimesed hoolsad sõbrad märkavad, et Facebookis on üks numbrike minu nime tagant ära kustunud. Neil tekib kahtluseuss, et olen Maa pealt ära kadunud. Ärevus alles.

5. päev – Vaatan veidi ringi maailmameedias ja teiste sarnases eksperimendis osalejate sõnul peaksin varsti tajuma vabanemist. Ei jõua ära oodata.

6. päev – Minu katsest teadlikuks saanud sõber on ise alkovabal kuul. Ta tunnistab, et tõenäoliselt on minul temast oluliselt raskem. Nõustun, alkoholist olen nõus loobuma iga kell. Nutitelefonist mitte. Tunnen puudust ka uudisteportaalide tühjast sirvimisest.

7. päev – Uus elustiil polegi nii hull. See, mis enne häiris ja mida tuli muuta igapäevatoimingutes, on üle elatud. Nuputelefoni helin on endiselt kõrvulukustav. Ärge helistage mulle! Sõnumeid ei viitsi ka saata, sest ühe klahvi toksimine pole lihtsalt ökonoomne!

8.–14. päev – Olen leitud nutirahuga rahul. Ärevus taandub aegamisi, sest endiselt on alles kolm väga adekvaatset viisi minuga ühendumiseks. Tööd teen ehk isegi veidi jõudsamalt kui enne, sest sotsiaalmeediale ei kulu nii palju aega. Ent seda väidet ei tasu faktina võtta. Lisaks tekitab kõigis suurt elevust minu nuputelefon. See on nagu chihuahua, kes kotist pea välja pistab ja alati heldimust tekitab. Korra tahtsin pilti teha, et seda sotsiaalmeedias jagada. Nüüd ei saagi tuttavad teada, kui naljakas ma olen.

17.–19. päev – Veedan terve nädalavahetuse kordagi sotsiaalmeediasse minemata! Viimati juhtus see viis aastat tagasi. Natuke piinlik, et see on minu jaoks suur samm, aga nii on. Tõsi seegi, et viimased nädalad on tuju palju parem, sest veedan oluliselt vähem aega teiste loodud maailmades. Oluliselt suurem on tahtmine silmast silma suhelda.

20. päev – Tekib nutiigatsus ehk soov nutitelefoniga näiteks jalutama minna. Kuulata lemmikraadiot ja teha päikeseloojangust pilti.

21. päev – Hakkan lugema päevi, mil katse lõppeb.

22.–28. päev – Loen päevi. Tekkinud ängistus kasvatab igatsust nutitelefoni järele. Suurest vabanemist on alles riismed. Tuulan sihitult arvutis ja tapan nii oma vabanenud aja. Silmitsen nutitelefoni omanikke kibestunud pilgul. Tunnen kadedust ja sisendan endale, et nemad on iseloomult nõrgad – ja mina tugev.

31. päev – Panen hommikuse äratuse nutitelefoniga. Milline väike rõõm! Hüvasti, äratuskell!

Kokkuvõte

Lubatud produktiivsuse kasvu ei tundnud. Kui siis õige vähe. Raamatuid ka läbi ei lugenud. Võiduks pean seda, et suutsin puhkepäevadel läbi ajada sotsiaalmeediata, millest mul on ilmselge sõltuvus. Jabur ongi see, et ma ei postita sinna midagi, aga teiste pilte vaatan tunde. Masendav, kui palju seetõttu elu elamata jääb. Minu puhul tegelikult katse ebaõnnestus, sest piltlikult öeldes vahetasin heroiini morfiini vastu. Kui tahaksin päris kogemust, peaksin kogu nutimaailmale mõneks ajaks kriipsu peale tõmbama.